teoloogiline arusaam, mille keskmes on veendumus, et Jumalat ei saa mõista selle kaudu, mis ta on, vaid üksnes selle kaudu, mis ta ei ole
Good to know
Apofaatilise käsituse kohaselt on Jumal suurem inimlikust mõistmisvõimest ja ületab kõik inimkeele piiratud väljendusvahendid, mistõttu ei ole võimalik Jumala kohta esitada ühtegi lõplikult tõest väidet. Nii peab apofaatiline teoloogia võimalikuks Jumalale lähemale jõuda ja teda kirjeldada vaid selle kaudu, mida ta ei ole. Apofaatilist vaateviisi võib kohata eelkristliku ajastu platoonikute filosoofias, kristluses seostatakse seda eelkõige müstilise teoloogia ja neoplatonistlike suundumustega. Rohkem järgiti seda idakristlikus teoloogias, kus selle üks keskseid meetodeid on palveline süüvimine Jumalasse ehk hesühasm. Apofaatilise teoloogia olulisteks arendajateks idakristluses olid 4. sajandi Kapadookia kirikuisad ja Pseudo-Dionysios Areopagita, läänekristluses keskaja teoloogid Meister Eckhart ja Nicolaus Cusanus. Apofaatilisele teoloogiale vastupidine suund on katafaatiline teoloogia, kuid neid kahte lähenemist ei nähta teineteise vastanditena, vaid pigem teineteise täiendustena.
Eckhart esindas seega negatiivset ehk apofaatilist teoloogiat (Jumalat ei saa mõista selle kaudu, mis ta on, vaid üksnes selle kaudu, mis ta ei ole), mis tänase päevani populaarne idakirikus ja mis vastandub lääne kristluse ülekaalukalt afirmatiivsele ehk katafaatilisele teoloogiale (Jumalat saab arukalt mõista asjadest, mille põhjus ta on).
Good to know
Etümoloogia: kr ἀπόφασις + θεολογία 'eitav + õpetus Jumalast'
