Kristlusesse jõudis antifon tõenäoliselt 4.–5. sajandil juudi sünagoogimuusikast. Kristliku traditsiooni järgi lõi esimesed antifonid Antiookia Ignatios (surnud 107), kes oli nägemuses näinud inglikoore just nii laulmas. Algul esitati antifonidena peamiselt psalme, nii et koorid laulsid vaheldumisi psalmi erinevaid ridu või poolikuid ridu. Sealt kandus antifoni nimi ka psalmide alguses ja lõpus lauldud kordussalmidele. Hiljem hakati antifooniliselt esitama ka mõningaid jumalateenistuse osi. Antifon on tuntud nii lääne- kui ka idakirikus ja on koos responsooriumiga üks peamisi kirikumuusika esitusviise ka nüüdisajal. Klassikaline antifon on ühehäälne muusika kahe koori esituses, kuigi hilisemas, eriti protestantlikus traditsioonis on üle mindud ka eestlaulja ja koori vaheldumisele (nt vaimulik ja kogudus). Antifoni üks uuemaid alaliike on alternatim, kus ühehäälne laul vaheldub mitmehäälsete lõikudega.
