üldjuhul piibelliku proosatekstiga ja ühehäälne kompositsioon lääne kirikulaulus, mis tavaliselt raamistab psalmi või kantikumi ja on enamasti seotud partikulaarse psalmi või kantikumiga
Hea teada
Tunnipalvuse repertuaaris on antifoon valdavas osas miniatuurne ja lihtsa meloodikaga (nt vespri psalmi antifoon). Esineb ka pikemaid ja keerukama meloodikaga (nt Maarja kiituslaulu antifoonid). Missarepertuaaris on valdavalt keskmised (nt communio antifoonid ehk armulaualaulu antifoonid) ja pikad antifoonid (nt introitusantifoonid ehk algussalmide antifoonid). Lääne kirikulaulus on antifooni tekst reeglina propriumi ehk vastavalt kirikuaasta perioodile muutuva tekstikorpuse osa. Ladina kirikulaulus ulatub antifoonide repertuaar tuhandetesse üksustesse. Eestikeelne repertuaar koosneb enam kui kolmesajast antifoonist. Esineb eraldi kategooriaid, nt „O antifoonid“ ja „maarjaantifoonid“. Antifoon võib olla ka täiesti iseseisev muusikaline kompositsioon, nt maarjaantifoon „Salve Regina“. Esineb ka stroofilise värsstekstiga antifoone, nt riimitud tunnipalvuses (rhymed office).
Terminit „antifoon“ võib kasutada ka ainult antifooni teksti kohta.
Ida kirikulaulus on antifoonil teistsugune tähendus: kolmest laulust koosnev muusikaline osa armulaualiturgia alguosas, mida lauldakse antifooniliselt. Tunnipalvustes tähendab antifoon antifooniliselt lauldud psalmi.
Samuti annab selleks põhjust tõik, et sageli kasutatakse miniatuurse kompositsiooni, nt antifooni tekstina vaid ühte lauset pikemast tekstist, mis võib tervikuna olla käsitletav värsstekstina, aga iseseisva lausena vastab kasutatav segment igal juhul proosateksti tunnustele.
