Antimodernismi kui voolu teket ja tugevnemist seostatakse eelkõige paavstide Pius IX (ametis 1846–1878) ja Pius X (ametis 1903–1914) valitsusajaga. Selle aluseks said dokument „Syllabus errorum” (1864), milles sisaldus 80 teesi kirikule sobimatute õpetuste ja ideede vastu, ning Vatikani I kirikukogu (1868–1870) otsused. Muuhulgas tauniti ühiskonna ümberkujundamist Prantsuse revolutsiooni ideede ja ilmalikkuse vaimus ning vaba teaduslikku arutelu dogmade ja moraaliküsimuste üle. Teoloogias nähti lahendusena tagasipöördumist skolastilise teoloogia ja filosoofia juurde, mis tõi kaasa neotomismi soosimise. 1910. aastal kohustati kõiki vaimulikke andma modernismivastane vanne. Antimodernism kui kirikus domineeriv vool taandus Vatikani II kirikukogu järel, mil kirik kujundas osaliselt ümber oma suhtumise teadusesse ja sotsiaalküsimustesse.