Alternatim tekkis hiliskeskajal traditsioonilise antifoonilise esitusviisi edasiarendusena, kus heliteose esitamisel toodi ühehäälse laulu kõrvale mitmehäälsed, tavaliselt polüfoonilised osad. Heliteose esitamisel alternatim võivad vahelduda mitu vokaalrühma (nt koor ja kogudus) või ka vokaalrühmad instrumentidega (nt koor ja orel, kogudus ja orel), kusjuures teine vokaalrühm või instrumendid esitavad oma osa mitmehäälsena. Jumalateenistustel kasutati alternatim’it kõige enam 17.–19. sajandil, mil komponeeriti rohkelt sellele esitusviisile mõeldud orelimissasid.
