Aadam ja Eeva patustasid teadlikult ja tahtlikult (vt 1Ms 2. ja 3. pt), mistõttu nad kandsid vastutust, olles süüdi Jumala ees. Sõnakuulmatuse tagajärjel sai kannatada nende algne jumalanäoline puhas loomus. Esimeste inimeste algpatt tõi kaasa tagajärjed kõigile inimestele (toetudes monogenismi õpetusele, mille kohaselt on kõik inimesed Aadama ja Eeva otsesed järeltulijad), mida nimetatakse pärispatuks ehk päritud patuks. Algpatu (peccatum originale originans) ja pärispatu (peccatum originale originatum) eristamine on oluline. Eelkõige selles, et kui Aadam patustas ja sai karistatud, siis Aadamalt üleüldise patususe pärinud inimesel ei ole algpatus isiklikku süüd Jumala ees – olgugi, et pattulangemise tagajärgedest pole pääsu. Tõlgendused on konfessiooniti erinevad: idakirik on seisukohal, et inimkond on Aadamalt pärinud patususe, mitte süü, ent jagab Aadamaga sama karistust, mis seisneb inimeste surelikkuses; katoliikluses ja protestantluses nähakse Aadama algpatu edasikandumises inimese aktuaalset süüdiolekut, mis võetakse ära ristimises, kuid inimene jääb süüdi igas individuaalses teopatus (peccatum actuale).
