Pühakirja allegoorilise tõlgendamise meetodi juured ulatuvad 2. sajandisse eKr, kui selle võttis Aleksandria filoloogidelt üle hellenistlik juut Aristobulos (eluaastad teadmata). Tema tööd jätkas Aleksandria Philon (snd u 30–20 eKr), kes püüdis näidata, et maailm kui selline on nii vanatestamentliku kui ka filosoofilise mõtlemise algallikaks. Allegoorilise tõlgendamise vajalikkust kristlikus piibliuurimises põhjendasid Origenes (u 185–254) ja Aleksandria Clemens (u 150–215). See seisnes mineviku sündmuste kujundlikus ülekandmises jutustaja kaasaega. Eelkõige paistis see silma Vana Testamendi sündmuste tähenduse ülekandmises Uude Testamenti: Vana Testamendi sündmused või isikud muutuvad eeltähenduslikuks ning leiavad allegoorilise tõlgenduse abil oma tegeliku mõõtme alles tänu Kristuse ilmumisele. Näiteks „Jeruusalemm“ osutas sõnasõnalises tähenduses juutide linnale, kuid allegoorilises tähenduses Kristuse kirikule. Pühakirja vaimse tähenduse otsimisel oli allegooriline meetod vaid üks kujundlikest tõlgendusmeetoditest.
