tüdimus, tülpimus; vaimne väsimus, mis ohustab iseäranis munkasid ja teisi askeesi harrastajaid
Это интересно
Akeedia põhjaliku käsitluse esitas 4. sajandil Euagrios Pontosest (u 345 – 399), kelle kirjutiste kaudu hakkas see mõiste laiemalt levima. Akeediat võib mõista hinge toonuse või loomupärase pingejõu puudumisena, mis ohustab eelkõige neid askeete, kes ei suuda palves saavutada puhast ja keskendunud meeleseisundit. Pärast pikka kiusatustega võitlust saabub nii hingeliselt, vaimselt kui ka füüsiliselt väljenduv tüdimus: kaob teotahe ja huvi, tekivad loidus, meelte ekslemine, suutmatus palvetada ja töötada. Akeediaga võitlemise peamised vahendid on meelekindluse arendamine, lootusele ja trööstile tuginev sisedialoog ning kehaline mõõdukus. Akeediat nimetati ka keskpäevadeemoniks, kuna väidetavalt oli kõrbeisadel oma elukorralduses suurim oht akeedia rünnaku alla sattuda kella kümnest kaheni päeval.
Euagriosel on akeedia teiste geneeriliste mõtetega võrreldes eriline, sest kui teised mõtted on alati mõtete keeruka keti osad ja vastastikku kuidagi seotud, siis akeedia on alati sellise keti lõpp, ükski teine mõte ei järgne talle rohkem, võib-olla mitte kunagi, sest ta on niivõrd pikaajaline ja hõlmab eneses peaaegu kõiki teisi mõtteid. Akeedia on mingis mõttes hingeelu ummiktänav.
Это интересно
Etümoloogia: kr ἀκηδία 'hoolimatus, käega löömine, mure puudumine'
