Abjuratsiooni rituaali kasutati varakristluses nende usklike taasühendamiseks kirikuga, kes olid võtnud omaks mõne valeõpetuse, tunnistatud skismaatikuks või usust avalikult taganenud. Sõnalisele lahtiütlemisele eksitustest tunnistajate juuresolekul järgnes käte pealepanek ja sageli ka võidmine. Hiljem asendus abjuratsioon usutunnistuse lugemisega. Roomakatoliku kirikus kehtis abjuratsioon taas aastatel 1859–1960, kusjuures seda nõuti ka kõigilt vähemalt 14-aastastelt kirikuga liitujatelt, kes olid ristitud mõnes teises kirikus. Laiemas tähenduses võib abjuratsioonina käsitada ka abrenuntsiatsiooni, s.t saatanast ja tema tegudest lahtiütlemist ristimisel.
