„Aamen” tähendab 'jah', 'olgu nõnda!', 'sündigu nii!', 'see on tõene'; seda lausudes väljendab kogudus oma seotust kiriku usuga; palvetaja kinnitab oma usku Jumalasse ja Jumala sõnasse. Hiljemalt 3. sajandist pärit tava kohaselt armulaualine sõnab „aamen” vahetult enne armulauaandide vastuvõtmist, tunnistades sellega oma usku Kristuse ihu ja vere tõelisusse armulaualeivas ja -veinis. Jutluse ja palve lõpuvormelina on „aamen” niihästi kinnitus selle kohta, et kõneleja on rääkinud tõemeeli, kui ka kutse kuulajatele ühineda kõnelduga. Vanas ja Uues Testamendis on „aamen” enamasti doksoloogiline ehk Jumala kiitmiseks kasutatav väljend (Fl 4:20, Ef 3:20–21, Gl 1:5), mis pärineb juudi traditsioonist (vt 5Ms 27:15–26). Jeesuse kõnede algussõnadeks on sageli „aamen, aamen”, mis eesti piiblitõlgetes on edastatud sõnadega „tõesti, tõesti” (nt Jh 8:56). Tavakeeles kasutatakse väljendit „nagu aamen kirikus” lõpliku, arutamisele mittekuuluva väite kohta.