Aabrahamlikke usundeid iseloomustab usk ainujumalasse (monoteism), ilmutuse keskne roll, selle talletamine ja edasiandmine pühakirjas ning põhijoontes ühesugune inimesekäsitlus, samuti pärinevad nad kõik Lähis-Ida semiidi kultuuriruumist. Mõiste võeti kasutusele 1950. aastatel islamiuuringutes, hiljem hakati seda kasutama religioonidevahelises dialoogis, et rõhutada kolme juurtelt ja vaadetelt sarnase, kuid ajaloos sageli teravalt vastandunud usundi ühisosa. Kuigi traditsiooniliselt on aabrahamlikeks usunditeks loetud ainult judaismi, kristlust ja islamit, kuuluvad siia laiemas käsitluses ka nendest välja kasvanud väiksemad monoteistlikud usundid (näiteks babism, bahaism, druusid jt).