Jehoova tunnistajad on osa Charles Taze Russelli (1852–1916) 1870. aastatel rajatud liikumisest, mille eesmärk oli tagasi pöörduda Piibli algse õpetuse juurde. Algul piibliuurijate ja Vahitorni ühinguna tuntud liikumine kujunes uskkonnaks Joseph Franklin Rutherfordi (1869–1942, ametis 1917–1942) ajal, kes süstematiseeris nende uskumused ja nimetas talle ustavaks jäänud liikumise haru 1931. aastal ümber Jehoova tunnistajateks. Nad näevad ennast algkristliku õpetuse ja kogukonna taastajatena lõpuaegadel, põhisuuna kristlusele omaseid õpetusi kolmainsusest ja hinge surematusest peavad nad ebapiibellikeks. Jehoova tunnistajad ei pea riigipühi ega teisi tähtpäevi, mida pole mainitud Piiblis (nt jõulud, ülestõusmispühad, sünnipäevad), nad ei teeni sõjaväes. Palju vastuolusid on tekitanud nende tõlgendus vere tarbimise keelust, mille nad laiendavad ka vereülekannetele. Jehoova tunnistajad kasutavad oma piiblitõlget, mille nimi on Uue maailma tõlge (1961 inglise keelde, 2014 eesti keelde). Väga oluliseks peetakse regulaarset piibliõpet ja kuulutustööd, viimast nii kirjanduse levitamise kui ka tänava- ja ukselt uksele misjoni teel. Jehoova tunnistajad tegutsevad üle maailma, organisatsiooni kõrgeimaks organiks on juhtiv kogu, mis asub Ameerika Ühendriikides New Yorgi osariigis. Rahvakeeles kutsutakse Jehoova tunnistajaid vahel ka jehovistideks, kuid nad ise peavad seda nimetust solvavaks; lisaks tekitab see segadust, kuna sama nime kannab 19. sajandi Vene usuliikumine.
