Kirikuisa Hieronymusele (4. sajand) omistatud ladinakeelne piiblitõlge, mida hakati hiljem nimetama Vulgataks, kujunes katoliiklikus kultuuriruumis keskajal üldkasutatavaks. Trento kirikukogul (1546) kinnitati selle autoriteeti ametlikult. Vana Testamendi osas tugines tõlge osalt Septuagintale (kreekakeelne Vana Testamendi tõlge 3.–2. sajand eKr), kuid suuresti ka heebrea tekstile. Tõlkest oli sajandite vältel käibel mitmeid variatsioone, kuni 1592 valmis ametlik revideeritud versioon Vulgata Clementina. Kriitiliselt täiendatud versioon Nova Vulgata trükiti aastal 1979.
