See ikoonitüüp kujunes hodegetria ehk teed näitava Jumalaema edasiarendusena Bütsantsi kunstis 9. ja 10. sajandil ning oli 11. sajandiks laialt levinud kogu Euroopas. Heldiva Jumalaema kaastundlik ilme annab mõista, et ta elab juba ette valulikult kaasa Poja tulevastele kannatustele. Emmates ühe käega Poega, näitab ta üles emalikku hellust. Teine, palveasendis käsi ning kallutatud pea toovad esile, et Jumalaema on kogu inimkonna eest paluja. Üks kuulsamaid eleusa tüüpi ikoone on Vladimiri Jumalaema.
