Katoliku traditsionalism tekkis antimodernistliku ja fundamentalistliku reaktsioonina olulisel määral kirikuelu muutnud Vatikani II kirikukogule (1962–1965). Traditsionalistide kriitika keskmes on liturgiareform, mis nende hinnangul viis jumalateenistuse välise pühaduse kadumisele ja protestantlike elementide juurutamiseni liturgias, seetõttu hoiavad nad kinni 1570. aasta missakorrast (Trento missa). Liturgia kui katoliku usuelu keskme murenemine viis omakorda muude valeõpetuste sissetungini, mis väljendusid näiteks sotsiaaldoktriini muutustes, sealhulgas ilmikutele kirikuelus liiga suure osakaalu andmises, ning avatuses koostööle teiste kristlike uskkondade ja isegi mittekristlike religioonidega. Traditsionalism ei moodusta ühte keskselt koordineeritud liikumist, vaid koosneb arvukatest eri rühmadest, millest osa tegutsevad kirikuvõimude heakskiidul ametliku kiriku sees, mõned on loobunud paavstile allumast (näiteks lefebristid) ja mõned on isegi kuulutanud paavstitrooni usust äralangemise tõttu vakantseks (sedisvakantistid).
