Gregoriuse kalendri järgi tähistatakse kolmekuningapäeva 6. jaanuaril, Juliuse kalendri järgi 19. jaanuaril. Kolmekuningapäev, millega nüüdisajal lõpeb jõulutsükkel, on vanem kristlik püha kui jõulud. Evangelist Matteus kirjeldab kolme tähetarga külaskäiku Jeesuslapse juurde ja nende toodud kingitusi: kulda, viirukit ja mürri (Mt 2:1–12). Neid hakati pidama kuningateks ilmselt Vana Testamendi ettekuulutuse tõttu: „Ja rahvad tulevad su valguse juurde ning kuningad paistuse juurde, mis sinust kumab” (Js 60:3). Katoliku kirikust pärineb komme sel päeval kodusid õnnistada ja uksele kirjutatakse kriidiga saabunud aastaarv, lisaks ristimärgid ja/või tärn (meenutab taevaseks teejuhiks olnud tähte) ja nende kolme kuninga nimetähed C+M+B, nimedest Caspar, Melchior ja Balthasar, kuid nimetatud lühend tähendab ka Christus mansionem benedicat (Kristus õnnistagu koda). Kuningatest ja nende päritolust on mitmeid legende loodud, alates nende kujutamisest Priscilla katakombis Roomas 2. sajandil, keskajast on tuntuim autor Johannes von Hildesheim (1310 ja 1320 vahel – 1375), kes kirjutas kolme kuninga põhjalikud elulood nende säilmete Milanost Kölni katedraali üle toomise 200. aastapäevaks. Õigeusu kirikus meenutatakse Jeesuslast külastanud tarku jõulu esimesel pühal.
