12.–13. sajandil tekkinud katoliku kerjusordudele oli iseloomulik jagunemine kolmeks orduharuks, millest esimese moodustasid mungad, teise nunnad ja kolmanda samast vaimsusest lähtuvad ilmikud. Viimased pühendasid ennast ordu ideaalidele ja väärtustele, kuid jätkasid elu maailmas, tehes igapäevatööd ja elades enamasti perekonnaelu. Taoline kolmas ordu on tänapäevani olemas näiteks frantsisklastel, dominiiklastel, augustiinlastel ja karmeliitidel. Nende ordude levimisel anglikaani, metodisti ja luteri kirikutesse 19.–20. sajandil on kolmandad ordud tekkinud ka neis uskkondades. Suuremat pühendumist taotlenud kolmanda ordu liikmed moodustasid kloostritega sarnanevaid ühiselulisi kogukondi, millest kasvasid lõpuks välja uued vaimulikud kongregatsioonid (frantsisklaste traditsioonis näiteks felitsiaanid). Nii jaguneb kolmas ordu nüüdisajal omakorda ilmikuid koondavaks sekulaar- ehk ilmikharuks ja vaimulikest kongregatsioonidest koosnevaks regulaarharuks. Kolmanda ordu taoline assotsieerumisvorm on olemas ka traditsioonilistel munga- ja nunnaordudel, kus selliseid pühendunud ilmikuid nimetatakse oblaatideks.
