Pärit Ida-Hiina Zhejiangi provintsist, astus ta juba 15-aastaselt mungaks, kuid läks kaasa revolutsiooniliste ideedega ning 1910–1915 propageeris aktiivselt mitmesuguseid hiina ühiskonna uuendamise plaane alates konstitutsioonilisest monarhiast kuni anarhismini, kaldudes enda sõnul kõige rohkem demokraatliku sotsialismi poole. 1920–30-tel tegi Taixu mitmeid katseid reformida hiina budismi, mida pidas stagneerunuks ning liigselt keskendunuks kultusele ja religioossetele tseremooniatele. Ta rõhutas kaasaegse hariduse tähtsust budistide harimisel ning propageeris budismi muutumist avatumaks ja ühiskondlikumaks. Taixu võttis kasutusele mõiste humanistlik budism (hn rensheng fojiao). Taixu üleskutse budistidele oli: “Kes tahab saada *buddhaks , peab julgema enne saada *inimeseks . Kui oled saanud inimeseks, saad ka buddhaks.” Samuti püüdis ta tõlgendada faxiang’i koolkonna õpetusi tänapäeva teaduse seisukohalt. Taixu osales mitmete uuendusmeelsete budistlike organisatsioonide loomisel Hiinas, mis jäid aga üsna lühiajalisteks, sest neil puudus laiem kandepind. Samuti asutas Taixu budistlikke õppeasutusi ja ajakirju, käis Hiina Vabariigi kultuuriesindajana välismaal, kohtus paljude Aasia juhtivate budistide ja Lääne humanistidega ning propageeris budistide rahvusvahelist koostööd. Taixu ideid on 20. saj teisel poolel aktiivselt ellu viinud tema õpilased ja vaimsed järglased Taiwanil, eeskätt Yin Shun (1905–2005), Sheng-yen (1930–2009), Hsing-yun (sünd 1927) jt.
