Nõelamine on mesilastel välja kujunenud kaitserefleks, et kaitsta oma pesa nii teiste putukate kui ka lindude, näriliste ja imetajate eest. Soojavereliste elastsesse nahka jääb mesilase kidadega varustatud astel kinni ja rebeneb koos mürgipõiega tema tagakeha küljest lahti. Mürgipõis on varustatud vegetatiivsete närvidega, mistõttu ka mesilase organismist eraldunud mürgipõis jätkab pulseerimist ja mürgi pumpamist vaenlase organismi. On tähele pandud, et mesilased nõelavad vähem, kui loodusest on olemas rikkalik korje. Samuti nõelavad mesilased vähem kella 9–17-ni. Suurem oht nõelata saada on tormieelsetel päevadel ja sügisepoole, kui looduslik korje on lõppenud. Tihti on nõelamise põhjuseks ka inimese kehalõhnad ja muud teravad inimest saatvad lõhnad.