Kõrgmissa (ka suurmissa, missa solemnis) vorm kujunes 10.–11. sajandil pontifikaalmissa eeskujul. Seda on nimetatud ka „leviitide teenistuseks”, kuna missal teenivad kaasa preestrid ja diakonid, saateks koori ja koguduse pühalik laul, toimub protsessioon, altari suitsutamine jm. Reformatsiooni järel säilis anglikaani kirikus solemn high mass; luterlikus kirikus võib kõrgmissa peegeldust näha peajumalateenistuses. Roomakatoliku kiriku liturgiareformini 1970. aastal eristati kolme pidulikkuse astet: kõrgmissa (ld missa solemnis) mitme preestri ja diakoni kaasteenimisega, lauldav missa (missa cantata) koos koguduse aktiivse osalusega ja loetav missa (missa lecta) kui privaatmissa, mida pühitses preester ilma koguduseta. Liturgiareformiga loobuti erinimetustest, lähtudes ideest, et iga korraline missa peab toimuma koguduse tegusas osaluses, mis tähendabki ühist teenimist ja laulmist ning mille pidulikkuse aste sõltub kohalikest oludest.