Värisejate liikumisele pani 1747. aastal aluse kveeker Jane Wardley (eluaastad teadmata), kes sai väidetavalt Jumalalt ilmutuse Kristuse teisest taastulekust naisena ja lähenevast maailmalõpust. Lõplikult eraldusid nad kveekeritest pärast emigreerimist Ameerika Ühendriikidesse 1774. aastal Ann Lee (1736–1784) juhtimise all. Värisejateks hakati neid kutsuma palvekoosolekute tõttu, kus nad väristasid ja raputasid ennast pattudest vabanemiseks ning viisid ennast tantsu kaudu ekstaasi. Nende teoloogia põhines peatse maailmalõpu ootusel ning Jumala mees- ja naisalge tunnistamisel, mistõttu kuulutati algusest peale naiste ja meeste võrdõiguslikkust. Suurimaks patuks pidasid värisejad suguiha, nad loobusid abielust ja kehtestasid täieliku tsölibaadi. Elati ühisomandil põhinevate kogukondadena, kus hinnati kõrgelt loovust, mindi kaasa tehnilise progressiga ja tegeldi laialdaselt sotsiaaltööga. Liikmeskond hakkas kahanema 19. sajandi teises pooles, 21. sajandi alguses oli alles veel vaid üks kogukond Maine'i osariigis.
