Nii ladinakeelne nimetus kui ka Rooma numbrites kirjutatav lühend viitavad legendile, mille kohaselt tõlke valmistas 70 tõlkijat (või ka 72 – igast Iisraeli suguharust 6) üksteisest sõltumatult, kuid tulemus langes sõnasõnaliselt kokku. Hellenismiajastu juutluses oli see enam tuntud kui heebreakeelne variant ning ka Uue Testamendi viited on peamiselt Septuagintal põhinevad. Samuti sai Septuaginta aluseks mitmetele vanadele kristlikele Vana Testamendi piiblitõlgetele, mistõttu neis sisalduvad ka deuterokanoonilised raamatud, mida heebrea kaanonis ei ole.