koondnimetus neile Septuagintas esinevatele raamatutele, mille juudid kirjutasid kreeka keeles arvatavalt 3.–1. sajandil eKr
Это интересно
Varakristlik kirik tunnustas pühakirjana Septuagintat, nii heebrea keelest tõlgitud kui ka kreeka keeles kirjutatud tekste. Vanemad kirikud järgivad Septuagintat tänini. Martin Luther (1483–1546) võttis Hieronymuse (u 347–420) ja Theodulfi (u 755–820) eeskujul aluseks heebrea kaanoni, koondades kreeka keeles kirjutatud osad eraldi gruppi, asetas need Vana ja Uue Testamendi vahele ning nimetas neid apokrüüfideks, nii nagu Hieronymus oli neid juba nimetanud. Need olid Juuditi raamat, Toobija raamat, Baaruki raamat, Jeesus Siiraki tarkuseraamat, Saalomoni tarkuseraamat, Makkabite raamatud, samuti lisad Estri ja Taanieli raamatutele. Trento kirikukogu (1545–1563) kinnitas Septuaginta laiema kaanoni Piibli kaanonina. Laiemas kaanonis esinevaid kreekakeelseid raamatuid hakati alates 16. sajandist nimetama deuterokanoonilisteks (st teisene kaanon). Need raamatud sisalduvad apokrüüfide nime all mitmetes eestikeelsetes piibliväljaannetes.
