Püha Laurentius (eestipäraselt Laurits, u 225 – 258) oli Hispaaniast pärit vaimulik, kes teenis diakonina Roomas paavst Sixtus II (ametis 257–258) ajal. Paavst ja tema seitse diakonit, s.h Laurentius, tapeti keiser Valerianuse (valitses 253–260) tagakiusamiste ajal. Pärimuse järgi piinati Laurentius surnuks, küpsetades teda süte kohal raudrestil. Teda austatakse nii lääne- kui idakirikus, tema mälestuspäev on 10. augustil. Laurentius on kõigi tulega tegelevate ametite, s.h kokkade, pagarite, söepõletajate ja tuletõrjujate, aga ka tuld kartvate ametite, s.h raamatukoguhoidjate ja arhivaaride kaitsepühak. Pühakulegendis talletatud humoorika vastuse tõttu oma piinajaile (ta oli palunud end restil ümber pöörata, et ka teine külg saaks küpseks) on ta koomikute patroon. Eesti rahvakalendris kehtisid lauritsapäeval tule- ja suuremate tööde tegemise keelud, viidi läbi ka ohverdamisi Laurentiuse auks. Kõige tugevamalt oli Laurentiuse ehk Lauritsa kultus levinud Kuusalu piirkonnas, ka sealne kirik on pühendatud talle.
