Relikviaari mõte on reliikviat kaitsta, vajadusel võimaldada selle kandmist ning ka aupaklikult näitamist. Esimesed relikviaarid olid valdavalt valmistatud nn puutereliikviate, mitte pühaku kehade või kehaosade hoidmiseks, ning olid mõeldud asetamiseks altarilaua spetsiaalsesse süvendisse ehk sepulcrum’isse. Pühaku säilmeid sisaldavad relikviaarid võeti kasutusele idakirikus hiljemalt 4. sajandil, tõenäoliselt mh selle tõttu, et Rooma riigi pealinnaks sai Konstantinoopol, kus polnud märtrite haudu, mille kohale kirikuid ehitada. Läänekirikus kehtis 9. sajandini arusaam, et pühaku säilmeid ei jagata osadeks, selle arusaama muutudes kasvas reliikviate arv tohutult ning arenes ka relikviaaride valmistamise kunst. Relikviaare on väga mitmesuguseid ja eri suuruses, alates sõrmustest ja ripatsitest kuni suurte ossuaariumideni. On kirste, kirikukujulisi, ristikujulisi, selle kehaosa kujuga, mida nad sisaldavad jpm.
