Esialgu pilkenimena hakati 16. sajandi teisel poolel puritaanideks hüüdma reformimeelse rühmituse liikmeid, kes nõudsid inglise kiriku täielikku puhastamist katoliku tavadest. Liturgilise ja moraalse puhastuse nõudele lisandusid ka poliitilised erimeelsused absolutistliku kuningavõimuga. Puritaanid pidasid end Jumalaga lepingulises suhtes olevaks valitud rahvaks, kes annab tunnistust oma äravalitusest pühendunud eluviisiga ning teenib Jumalat nii üksikisiku kui ka ühiskonna tasandil. Paljud puritaanide perekonnad emigreerusid 17. sajandil Põhja-Ameerikasse ning puritaanlikud hoiakud mõjutasid pikka aega sealsete kolooniate usulisi ja poliitilisi arenguid.