Teoloogiline ja poeetiline sügavus, lai teemadering ning liturgiline kasutuskontekst on teinud Psalmide raamatu (heebrea piiblis tehillim ’kiituslaulud´) Vana Testamendi üheks mõjukamaks tekstikogumikuks nii juutlikus kui ka kristlikus traditsioonis. Raamatus on 150 psalmi, mille vanimad tekstiosad võivad pärineda juba Moosese ajast (u 13. sajand eKr), uusimad aga Makkabeide ajajärgust (160 eKr), vanemaid psalme on kogumiku koostamise käigus ümber kujundatud ja uusi mitmes etapis lisatud. Traditsioon omistab 70 laulu autorsuse kuningas Taavetile (1000 eKr). Üldistatult on Psalmide raamatu keskne teema inimese õige suhe Jumalaga, mis väljendub tänus ja kiituses kõige hea eest ning tähendab Jumala austamist ja usaldamist ka kõige suuremas kitsikuses. Psalmide laulmine või retsiteerimine on nii ida- kui läänekiriku liturgia oluline osa.
