refräänielemendiga, enamasti proosatekstilise, kirikulaulu ettekandepraktika, mis üldjuhul sisaldab solisti ja suurema vokaalüksuse, kas koori või koguduse, vaheldumisi laulmist
Hea teada
Responsoorse kirikulaulu mõiste võib lääne muusikaloos olla sisustatud erinevalt. Arvatakse, et algselt oli see solisti (kantor) ja koguduse või koori lauldud kahekõne, milles solist laulab salme ja kogudus või koor refrääni. Keskaegse sakraalse ladina monoodia kirjaliku pärimuse ajastuks (al. 10. saj.) oli valdav osa responsoorset kirikulaulu (suured responsooriumid) muutunud tehniliselt väga nõudlikuks (soolo)repertuaariks ja seda laulsid ainult solistid ja koor. Sellist laulutüüpi kasutati armulauaga jumalateenistuse ehk missa muusikalises repertuaaris (graduaallaul ja halleluujalaul). Siiski säilis ka lihtsam laulmisviis, spetsiifilise vormiga väike responsoorium, milles refrääni laulmisel oli ka kogudusel oma roll. Sellist laulutüüpi kasutati tunnipalvuse repertuaaris. Tänapäeval mõistetakse responsoorset kirikulaulu muusikaliselt lihtsakoelise vokaalrepertuaarina, milles kantori (eesaulja) salmid vahelduvad koguduse refrääniga. Tänases liturgilises praktikas mõistetakse responoorse psalmoodia või ka responsoorse psalmi all laulu, mis kõlab kahe Pühakirja lektsiooni vahel.
Graduale oli algselt responsoorselt (koori või koguduse refräänilise vastusega) esitatud psalm, mida lauldi peale missa esimest lektsiooni kõrgendatud lugemispuldi (ambo) astmetel - sellest ka nimetus „astmelaul“ (lad. gradus - aste).
