Piibli kaanon kujunes Vana Testamendi osas juutide pühakirja järgi ning Uue Testamendi osas valikuna suurest hulgast vaimulikest kirjutistest, mis esimestel sajanditel kristlikes kogudustes ringlesid. Kaanonisse arvati raamatud, mida peeti täies ulatuses Jumala ilmutuseks. Neid loeti ette jumalateenistustel, seletati või kasutati õpetusnormide kindlakstegemisel. Vana Testamendi kaanonisse kuuluvate raamatute osas on eri kirikutel mõningaid lahknevusi. Varases kristluses kasutati valdavalt juutide pühakirja kreekakeelset tõlget (Septuaginta ehk LXX, 2. saj eKr). See aga erineb kohati tuntavalt heebrea kaanonist, mis kujunes konsensuslikult välja 1. sajandi lõpuks pKr. Martin Luther võttis oma Vana Testamendi tõlke aluseks heebrea kaanoni, kuhu kuulub 39 raamatut. Septuagintas olid nendele lisaks veel mitmed raamatud ning raamatu osad, teisisõnu apokrüüfid. Erinevalt roomakatoliku ja õigeusu kirikust pole neil raamatutel protestantlikes kirikutes teiste piibliraamatutega võrdset autoriteeti. Uue Testamendi kaanonisse kuulub 27 raamatut. See kaanon kujunes põhijoontes välja 2. sajandi keskpaigaks ning saavutas laiema konsensuse 4. sajandi lõpuks.