Püha Vaimu tulekut nelipühapäeval kirjeldatakse Apostlite tegude raamatu 2. peatükis. Seda sündmust tõlgendatakse kui muistse prohvetikuulutuse ja samuti kui Jeesuse antud tõotuse täitumist. Apostlid saavad julguse ja väe evangeeliumi kuulutamiseks ning Jeruusalemmas sünnib esimene kristlik kogudus, mistõttu on põhjust tähistada seda püha kristliku kiriku sünnipäevana. Paljudes keeltes tuleneb püha nimi kreeka sõnast πεντηκοστή, mis tähendab ‘viiekümnes’ ning viitab juutide nädalatepühale, mida peeti 50. päevast pärast paasapühi. Kristlikus kontekstis osutab viiskümmend päeva siin ajavahemikule pärast ülestõusmispühi. Nelipühi kui viiekümnepäevane periood oli liturgilise ajana tuntud juba 2. sajandil; eraldi pühana tähistamise kohta pärinevad kindlamad teated 4. sajandist. Eesti keeles juurdunud nimetus „nelipühad” arvatakse olevat tulnud sellest, et neid pühi peeti neli päeva järjest: 1., 2. ja 3. nelipüha ning suvine palvepäev. Piibellikku alust nimetusele „nelipühad” ei ole. Rahvakalendris on püha tuntud suvistepühana, kirikud ja kodud ehitakse sel päeval noorte kaskedega, mis sümboliseerivad Püha Vaimu eluandvat väge. Õigeusu traditsioonis nimetatakse nelipüha ka kolmainupühaks, st eraldi kolmainupüha järgmisel pühapäeval ei peeta.
