Heebrea sõna pesaḥ viitab 2Ms 12:22-23 kirjeldatud ööle, mil surmaingel tappis kõik Egiptuse esmasündinud, kuid möödus iisraellaste kodadest, kelle uksepiidad olid märgistatud lambaverega. Alles see nuhtlus sundis vaaraod lubama Iisraeli rahval Egiptusest lahkuda. Paasapüha pidustused algavad 14. niisanil (juudi kalendri kuupäev, mis laias laastus langeb märtsi lõppu või aprilli algusesse) ning lõpevad 21. niisanil. Vana Testamendi ajal ohverdati tall ja söödi hapnemata leiba; hilisemal ajal asendus ohvriteenistus ühise rituaalse õhtusöögiga, mille osaks on sümboolsed toidud, mis meenutavad Egiptuse orjapõlve ja sealt vabanemist ning terve nädala vältel ei tohi süüa midagi haputaignast valmistatut, vaid üksnes hapnemata leiba (matsa). Kristlaste jaoks on tõeline paasatall Jeesus Kristus, kes surmati samal päeval, mil templis tapeti paasatalle. Sel põhjusel nimetatakse kristlikus traditsioonis (eriti õigeusus) paasapühaks ülestõusmispüha.
