Pühakirjas kasutatakse hbr רוח, ruah, ja kr πνεῦμα seoses Jumala eneseväljendustega koos erinevate nimetusega: Jumala Vaim, Issanda Vaim, Isa Vaim, Jumala Poja Vaim, Kristuse Vaim jt, samuti Jumala tegevust märgistavate nimedega, nagu Tõe Vaim, Lohutaja, Trööstija jt ning ka sümbolitega, nagu eluvesi, tuvi, tuli jm. Püha Vaim on jumalik isik ja ka Jumala väe avaldumine. See viimane nähtub eriti Jeesuse tegudes (Lk 4:1; Mt 12:28) ning kirikus (Ap 2:33) ja usklike elus (Ap 2:38; 1Kr 3:16; 1Kr 12:4–11). Püha Vaimu kui kolmainu Jumala isikulist ilmumist Jumala olemusühtsuses hakati üldkiriklikult tunnustama Nikaia-Konstantinoopoli usutunnistuses (381. aastal). Tulles inimesse, annab Püha Vaim inimesele osa jumalikust loomusest. Püha Vaimu väeavalduste ootus on iseloomulik nüüdisaja karismaatilisele liikumisele. Jumala kolmainsust eitavad liikumised käsitlevad Püha Vaimu pelgalt väena.
