Püha Maa piirid on ajalooliselt olnud Jeesuse eluajal Juudamaa nime kandnud Rooma provintsi alad, mis pärast juutide iseseisvuspüüdluste mahasurumist (Bar-Kohba ülestõus 132–135) nimetati ümber Palestiinaks. See on ligilähedaselt sama piirkond, mille Jumal lubas Aabrahami soole kui tõotatud maa (1Ms 12:7). Alates 4. sajandist, mil keiser Konstantinuse ema Helena reisis Jeruusalemma, et leida Jeesuse haud ning külastada ka tema maapealse elu ja tegevusega seotud paiku, sai Pühast Maast palverändurite peamine sihtpunkt. 7. sajandil vallutasid Palestiina araablased ning peamiseks religiooniks neil aladel kujunes islam. Esimese ristisõja tulemusel rajatud ristisõdijate riik – Jeruusalemma kuningriik – püsis kakssada aastat (1099–1291), seejärel haarasid neil aladel võimu mamelukid. Aastatel 1516–1918 kuulusid Palestiina alad Osmanite riigile. Tänapäeval jäävad Piiblis mainitud paigad, mis on seotud Jeesuse elu ja tegevusega, Iisraeli ja Palestiina aladele, osalt ka Jordaania, Süüria, Liibanoni ning Egiptuse aladele. Jumala tõotuste tõttu on Jeruusalemm ja seda ümbritsevad alad olulised kõigile aabrahamlikele usunditele.
