Nimetus "ork" kujutab endast värvikat näidet usundilisest ja keelelisest mitmetähenduslikkusest - antiikmütoloogias märgib see surmajumal Orcust, eeposes Beowulf kurja hiiglast, Lõuna-Saksa rahvapärimuses loomade valitsejat ja metsa hoidjat, aga teatud piirkondades ka majavaimu, luuletaja William Blake'i omamütoloogias esimeste inimeste mässumeelset last ja Tolkienil päkapikulaadseid mäekolle. Saksa etnoloog Leander Petzoldt näeb lisaks seost veel kahe kujutelmaga, märkides et deemoninimetus Lork tähistab suurt olendit, kelles ristiusust mõjustatult nähti esmajoones kuradit või kuradisarnast olendit; (n)ork seevastu tähendab härjapõlvlaselaadset olendit, kes uuemas pärimuses on saanud järkjärgult kahjutu ja sümpaatse kuvandi. Lisaks on "ork" eesti usundis (ja "horkka" soome usundis) hoopis mütoloogilise halltõve eufemism ning märgib mõningatel juhtudel ka katkuvaimu.
