Ordinariaadi eesmärk on luua paremad hingehoiuvõimalused neile usklikele, kellega tegelemiseks ei paku territoriaalne piiskopkondlik kirikukorraldus piisavaid võimalusi. Ordinariaati kuuluvad usklikud elavad tavaliselt olemasolevate piiskopkondade territooriumil, kuid ei kuulu nende koosseisu. Näiteks on mõnes riigis koondatud ühte ordinariaati kõik samasse uskkonda kuuluvad sõjaväelased, samuti on roomakatoliku kirik moodustanud eraldi ordinariaadid idariituste usklikele seal, kus vastavatel idakatoliku kirikutel pole oma piiskopkondi, aga ka katoliku kirikusse üle tulnud ja oma liturgilisi tavasid säilitada soovinud anglikaanidele. Belgias eksisteeris aastatel 1965–1980 ka roomakatoliku kiriku ordinariaat välisüliõpilastele. Enamasti ei ületa ordinariaadi piirid riigipiire, kuid on erandeid (näiteks mõned personaalordinariaadid).
