Eriti muistsetes ja traditsionaalkultuuride usundeis seotud põhimõttega do ut des – ma annan, et sa annaksid (ld). Aja jooksul ilmusid asendusannid (nt Hiinas eriline ohvriraha) ja asendustoimingud (nt tapaohvri asemel vaid veristamine). Asendusohver võib olla ka vaimne (nt pühakirja õppimine). Asendusohvrid jagunevad astmetesse. Tuntakse järgmisi ohvri põhiliike: (1) anniohver – kink, et soovitav õnnestuks; tänu millegi õnnestumise eest (nt esimene viljavihk saagist, hõbemündi viskamine allikasse, sportlase poolt auhinna annetamine); (2) lepitusohver – talitus ohverdajate üleastumise lepitamiseks (nt Lähis-Idas pattude siirdamine „patuoinale“ ja selle kõrbesse ajamine); (3) konviiriohver – osa ohvrist eraldatakse jumalusele või surnule, osa söövad talitusest osavõtjad (nt vanade roomlaste veinisõõm kodukoldejumalale, setude ühissöömine kalmistul); (4) kommuniooniover (ühendus-) – ohvriaine esindab Jumalat ennast ja ohvriroa ühisel maitsmisel uuendatakse Jumala ja koguduse sidet (nt juutidel paasatalle söömine; kristlastel püha õhtusöömaaeg).
