Ülemkirikueestseisja ametikoht oli iseloomulik Balti kubermangude luterliku kiriku korraldusele: Liivimaal seati see sisse 1650. aastal, Eestimaal 1832. aastal. Mõlemas kubermangus kaotati amet 1917. aasta haldus- ja kirikureformidega. Ülemkirikueestseisjaks nimetati tavaliselt üks rüütelkonna maanõunikest. Koos talle alluva ilmaliku ja vaimuliku liikmega moodustasid nad ülemkirikueestseisja ameti (saksa keeles Oberkirchenvorsteher-Amt), mille ülesandeks oli maakonna tasandil kiriku majandus-, õigus- ja haridusküsimuste korraldamine. Ülemkirikueestseisja nimetas ametisse ja vabastas sellest kihelkondade kirikueestseisjaid.