Püha piiskop Nikolause (270–342/343) elust on teada vähe, pärimuse järgi sai ta millalgi keiser Diocletianuse valitsusajal (284–305) Ees-Aasias asunud Myra linna piiskopiks ja osales 325. aastal ka Nikaia kirikukogul. Nikolausega on seotud mitmeid imetegusid ja teda peetakse meremeeste, kaupmeeste, vibuküttide, meelt parandanud varaste, õllepruulide, pandimajapidajate, mänguasjameistrite, pagarite ning laste kaitsepühakuks. Nikolaus, kellel olevat olnud komme lastele kingitusi jagada, kujunes ka jõuluvana prototüübiks. Nikolause peamine mälestuspäev, mil meenutatakse tema surma, on nii lääne- kui idakirikus 6. detsembril (Juliuse kalendrit kasutavates õigeusu kirikutes langeb see 19. detsembrile). Teine oluline mälestuspäev, mida on rohkem tähistatud idakirikus, on 9. mail (Juliuse kalendrit kasutavates kirikutes 22. mail). Siis mälestatakse tema säilmete ületoomist Myrast Barisse 1087. aastal. Eesti rahvakalendrist leiab mõlemad pühad, mis on vastavalt tuntud talvise ja kevadise nigulapäevana. Talvine nigulapäev on Eestisse jõudnud ilmselt katoliku pühana, siis suuresti unustatud ning püsima jäänud vaid õigeusu mõjualadel Ida- ja Kagu-Eestis. Kevadine nigulapäev pärinebki otse õigeusu traditsioonist. Laialdast kombestikku meie rahvakultuuris nende päevadega ei seostu.
