Konstantinoopoli kirikukogul (381) täiendati ja viimistleti oluliselt Nikaia kirikukogul (325) konsensuse saanud sinodaalusutunnistuse teksti: lisati dogmaatilisi täpsustusi Kristuse lunastustöö kohta ning pea täielikult Püha Vaimu puudutav tekstiosa, lisaks eemaldati anateemid. Seega tervikteksti nimetamine Nikaia usutunnistuseks pole täpne, kuigi see on juurdunud tava. Nikaia-Konstantinoopoli usutunnistus sõnastati vajadusest määratleda kolmainuõpetuse sinodaalortodoksia (st oikumeenilise kirikukogul heaks kiidetud usuveendumuslikud lahedused), et hoida kristliku usu ühtsust. Seda võib õigusega pidada oikumeeniliseks usutunnistuseks, kuna seda tunnustab ja kasutab nii ida- kui läänekirik. Aastal 589, kolmandal Toledo kirikukogul, lisas läänekirik usutunnistusse filioque-klausli, millega tunnistatakse, et Püha Vaim lähtub Isast ja Pojast, samal ajal kui idakirikud jäid traditsioonilise teksti ja arusaama juurde, mille kohaselt Püha Vaim lähtub Isast.
