Neokatehhumeenide liikumisele (ametliku nimega neokatehhumeenide tee) panid 1964. aastal Madridis aluse Vatikani II kirikukogu otsustest innustunud ilmikud Kiko Argüello (sündinud 1939) ja Carmen Hernández (1930–2016). Neokatehhumeenid tegutsevad väikestes kogukondades, millele on iseloomulikud vabas vormis palvused ja karismaatilised jumalateenistused, praktiseeritakse avalikku patukahetsust. Oluline on liikmete astmeline ettevalmistus sügavamaks usueluks, mis on inspireeritud varakristlikust katehhumenaadi mudelist. Väga aktiivsed ollakse misjonitegevuses. Alates 1988. aastast on neil oma preestriseminaride võrgustik Redemptoris Mater – need seminarid tegutsevad kohalike piiskoppide alluvuses, kuid lähtuvad neokatehhumenaadi vaimsusest ja kohustavad seminari lõpetanud preestreid töötama vähemalt kaks aastat misjonäridena. Paavst Johannes Paulus II (ametis 1978–2005) tunnustas neid ametlikult 1990. aastal, Vatikan kinnitas nende põhikirja lõplikult 2008. aastal. Alates 1990. aastate teisest poolest tegutsevad neokatehhumeenid ka Eestis.