Tekkis juba Vana-Kreekas. Müütide tekkele on püütud leida väga erinevaid seletusi: ajaloolised prototüübid, ajaloosündmuste allegooriline seletus, loodusnähtustest põhjustatud elamused, metafooride vääritimõistmine ürgkeeltes e keelte haigus (M. Müller), seksuaalsete ürgmälestuste tõrjumine alateadvusse (S. Freud), kollektiivse alateadvuse arhetüübid (C.G. Jung), eelloogiline mõtlemine (L. Lévy-Bruhl), inimaju kahendsüsteemiline tööprintsiip e binaarne opositsioon (C. Lévi-Strauss), hirm loodus- ja jõuetus ühiskonnanähtuste ees (marksism) jne. On ka arvatud, et müüdid on tekkinud ühes keskuses ja levinud sealt laiali (nt difusionistlik panegiptism). Ükski müüdiseletus ei ole absoluutne. Mütoloogia arenemisele on alates 19. sajandi keskpaigast suurel määral kaasa aidanud etnoloogilised ja arheoloogilised avastused. Võrdleva mütologiateaduse allikaiks on ka võrdlev keeleteadus ja võrdlev religiooniteadus.