Mon(o)- ehk monarhiline episkopaat kujunes kristlikus kirikus põhimõttena välja üsna varakult, hiljemalt 2. sajandi jooksul. Selles, et igas kohalikus kirikuorganisatsioonis ehk piiskopkonnas on vaid üks valitsev piiskop, kes omakorda allub vaid ühele temast kõrgemal olevale piiskopile (nt peapiiskopile, metropoliidile, patriarhile või paavstile), nähti juba varakult kiriku ühtsuse tagamise mehhanismi. Seejuures võib monepiskopaalses süsteemis igas piiskopkonnas olla küll eri ülesannetega abipiiskoppe, kuid nende volitused sõltuvad valitsevast piiskopist ning neil puudub iseseisev võim. Monepiskopaat on nüüdisajal üldaktsepteeritud süsteem kõigis piiskopiametiga kristlikes kirikutes.
