Miraakel kui iseseisev draamažanr on edasiarendus ladinakeelsetest liturgilistest draamadest, mis 13. sajandiks olid muutunud rahvakeelseks, neile lisati ilmalikke elemente ning neid hakati esitama rahvalikel pidustustel. Suur osa meieni jõudnud miraakleid käsitleb kas neitsi Maarja või püha Nikolausega seotud imelugusid. Lisaks miraaklitele etendati keskajal rahvakeeles ka müsteeriume (näitemängud piiblilugude ainetel) ja moraliteesid (allegoorilised moraliseeriva sisuga näitemängud).