Melkiitideks hakati keskajal (esialgu halvustavalt) nimetama kõiki neid eri rahvustest Lähis-Ida kristlasi, kes võtsid omaks 451. aasta Chalkedoni kirikukogu õpetuse Jeesuse Kristuse jumalikust ja inimlikust loomusest. Nimi osutas, et nad on ustavad Bütsantsi keisrile ja tema ametlikule kirikule (aramea ja süüria sõna malka tähendab "kuningat" või "keisrit"), vastandudes sellega vanade idakirikute liikmetele, kes Chalkedoni otsuseid ei aktsepteerinud. Nüüdisajal nimetavad ennast ise melkiitideks vaid ühe Lähis-Ida kiriku, 1724. aastal Antiookia õigeusu patriarhaadist eraldunud ja 1729. aastal Rooma paavstiga kanoonilisse ühendusse astunud melkiidi kreekakatoliku kiriku liikmed. Nad kasutavad Bütsantsi riitust, liturgilisteks keelteks on valdavalt araabia, vähem kreeka keel, nende kirikupea kannab Antiookia patriarhi tiitlit ja resideerib Süüria pealinnas Damaskuses. Tegemist on suuruselt neljanda idakatoliku kirikuga, millel on kokku umbes 1,5 miljonit liiget.