Martinismile pani 18. sajandi keskel aluse vabamüürlane Jacques Martinez de Pasqually (surnud 1774), seda arendasid eri suundades edasi tema õpilased Louis Claude de Saint-Martin (1743–1803) ja Jean-Baptiste Willermoz (1730–1824). Martinismi sees eksisteerib kolm suuremat koolkonda, kuid nad kõik pürgivad Jumala, universumi ja inimese täiusliku kooskõla taastamise poole. Keskne idee on inimese langusest tulenevate ebakõlade ületamine, inimese sisemise templi ülesehitamine. Martinismis on palju kristlikke mõisteid ja arusaamu ning see on tugevalt mõjutatud kristlikust teosoofiast, kuid samas tugineb suur osa õpetusest ja praktikast kristlusevälistele või kristlusega kaudselt seotud traditsioonidele (gnoosis, alkeemia, numeroloogia, kabbala jms), kasutatakse ka teurgilist maagiat ehk rituaale jumalike olendite mõjutamiseks.
