Maroniitide liikumine kujunes välja 6.–7. sajandil pärast nende eraldumist Süüria õigeusu kirikust. Maroniitideks hakati neid nimetama Liibanonis elanud eraku, püha Maruni (ladinapäraselt Maron, surnud 410) järgi. Etniliselt on nad semiidi päritolu, nüüdisajal kõnelevad peamiselt araabia, ajalooliselt ka aramea, süüria ja kreeka keelt. Maroniidid koondusid Liibanoni põhjaosa mägedesse ja lõid seal iseseisva kiriku, mis juba ristisõdade ajal 1182. aastal tunnistas Rooma paavsti kanoonilist autoriteeti. Nüüdisajal on see üks katoliku kiriku koosseisu kuuluvatest idakatoliku kirikutest, mida nimetatakse lühidalt maroniidi kirikuks (ametlikult Antiookia Süüria Maroniidi Kirik). Liturgias kasutavad nad araabia ja aramea keelt ning läänesüüria riitust. Nende kirikupea kannab Antiookia patriarhi tiitlit. Maroniidid moodustavad valdava osa Liibanoni kristlastest, ent Lähis-Idas toimunud sõdade tõttu on kujunenud ka suur maroniitide diasporaa lääneriikides.