Manilus ehk manihheism on saanud nime oma rajaja, Sassaniidide riigis tegutsenud prohvet Mani (216–274/277) järgi, kes soovis luua universaalse maailmausundi, mis integreeriks endasse kõigi talle teadaolevate vanemate usundite tõed. Nii võttis manilus omaks elemente antiikusunditest, kristlusest, budismist, zoroasterlusest ja mujalt. Manilust võib pidada sünkretistlikuks gnostiliseks usundiks, kus puudub kristlikule Jumalale üheselt vastav kõikvõimas Absoluut ning kogu loodu on mõjutatud hea jumala (Valguse Kuninga) ja kurja jumala alatisest võitlusest. Inimene on oma olemuselt puhas rikkumatu hing, kuid see hing on vangistatud kurja mateeriasse, mis takistab tal seda tõelist olemust tunda. Mani õpetus annab hingele teadlikkuse oma päritolust, olemusest ja saatusest ning seeläbi ka lunastuse, võimaldades tal siirduda surma järel paradiisi, samal ajal kui teadmatuses vaevlevad hinged on määratud igavesti taassündima mateeriasse. Kehalisuse eitamine – range askeetlus – oli manilaste ideaal, kuid kohustuslik järgimiseks vaid vähestele valitutele. Manilaste tugev kirikuorganisatsioon, kristlike õpetuste integreerimine ja Kristuse tunnistamine ühe prohvetina muutis nad rivaaliks kristlikule kirikule, kuid 6. sajandiks suudeti nad suures osas Euroopast ja Ees-Aasiast välja tõrjuda. Mujal Aasias pidas manilus kauem vastu, kuid pidevate tagakiusamiste tõttu hääbus 10.–14. sajandil, püsides kõige kauem Hiinas. Manilust on peetud ka mitmete hereetiliste kristlike usuliikumiste (nt paulikaanide, bogomiilide ja katarite) otseseks või kaudseks mõjutajaks.
