Mahābhārata koosneb 18 raamatust (skr parva), lisaks kuulub selle juurde ka Harivaṃśa. Mahābhārata autoriks peetakse Vjāsat (skr vyāsa); oma lõpliku kuju sai eepos ilmselt 4.–5. saj. Süžee keskmes on kahe sugulashõimu – Pāndavate ja Kauravate – vaheline Kurukšetra lahing, kuid eepos vestab nii lahingule eelnenud kui ka sellele järgnenud sündmustest. Ilmselt on teose aluseks Indias ajavahemikus 1400–1000 e.m.a tegelikult asetleidnud sündmused ja sõjad, mis toimusid varajaste Indiasse jõudnud aarjalaste seas omandiõiguse pärast tänapäeva Delhi ümbruse aladele. Ent Mahābhārata sisaldab ka põhisüžeega nõrgalt seotud osi või iseseisvate teostena tuntud tekste, millest tuntuim on „Bhagavadgītā“. Eepose põhisisuks peetakse ajaloolise, kirjandusliku ja mütoloogilise ainese põhjal seadmuse selgitamist, mis hõlmab kitsamas mõttes valitseja või sõjamehe elujuhiseid, laiemas mõttes aga õpetusi kõigile, kes soovivad vabaneda sansaarast. Kuna Mahābhārata kujunes väga pika aja jooksul, siis on selles sisalduvad ideed ja õpetused tihti üksteisele üsna vastukäivad. Lood levisid koos india kultuuriga kogu Lõuna- ja Kagu-Aasias ning on mõjutanud sealsete ning ka kaugemate rahvaste kultuure.
