Henriku Liivimaa kroonika kohaselt propageeris Vana-Liivimaa alade (s.t nüüdse Eesti ja Läti) pühendamist neitsi Maarjale Riia piiskop Albert (u 1165 – 1229). Ristisõdijate innustamiseks ja Baltimaadele meelitamiseks soovis ta Iisraeli ehk Poja maa kõrval kuulutada siinsed ristiusustatavad alad Ema maaks. Paavstliku õnnistuse andis sellele 1215. aastal Lateraani IV kirikukogul (mõnedel andmetel juba varem) Innocentius III (ametis 1198–1216), kes olevat krooniku sõnul öelnud: „Nii nagu Poja maad, nii ka Ema maad tahame kaitsta ja kalliks pidada..." (XIX,7). Neitsi Maarja oli ühtlasi hiljem Vana-Liivimaad valitsenud Saksa ordu kaitsepühak. 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi alguses juurdus Maarjamaa eestikeelses kirjanduses üha enam Eesti luulelise ja hellitava nimena. Samas peavad ennast Maarja maaks ka näiteks Poola ja Leedu, sest 1656. aastal pühendas Poola-Leedu ühendriigi valitseja Jan Kazimierz (valitses 1648–1668) oma riigi pidulikult Jumalaemale.
