Esimese elava buddha tiitli sai 13. saj keskel Mönke-khaanilt teine karmapa, Karma Pakši (1204–1283), millega kaasnesid regaaliad – must peakate ja kuldne pitsat. Järgmistel sajanditel, mil Tiibet oli periooditi vasallsõltuvuses Hiina keisritest, muutus elava buddha tiitli taotlemine ja andmine üleüldiseks tavaks, mis ühelt poolt tugevdas Tiibeti ja Hiina vahelisi poliitilisi sidemeid, teiselt poolt aga aitas kaasa tülkude järglusliinide põlistamisele. Tänapäeval kasutatakse nimetust eelkõige pseudoesoteerilises kirjanduses kohati üsna meelevaldselt erinevate traditsioonide silmapaistvate budistide kohta, keda peetakse mõne buddha või bodhisattva ümbersünniks. Elav buddha ei kuulu budismi autentsete mõistete hulka.
